KOGEMUSLIKULT: Sakraalsest energiast, frustratsioonist ja läbipõlemisest

Minult on päris mitmeid kordi küsitud minu isikliku kogemuse kohta Human Designiga.
Iga kord on mõne isiklikuma postituse kirjutamine tundunud väga ägeda ideena, aga küll pole olnud aega, teemat, energiat, läpakat käepäralt...
Ehk siis kõige lihtsamalt öeldes - pole asjale energiat taha tulnud.

Hiljuti aga korraldasin ma endale vägagi inspireeriva fustratsioon-läbipõlemise kogemuse vol miljon, mida tahaksin ka Sinuga jagada.
3/5 profiiliga olendina omandan ma igas sellises tsüklis uut tarkust ning õpin kogemuslikult paremini tundma iseennast ja oma toimimismehhanisme.

Kui Sinu bodygraph-is on ka Sakraal värviline, siis loe edasi - tõenäoliselt leiad järgnevatest ridadest äratundmist ja võibolla isegi mõne hea praktilise tarkusetera, mida tulevikus kõrva taha panna.
Fakt on see, et sakraalse olendina ei pääse Sa frustratsioonist ja läbipõlemisest elu jooksul nagunii. Eriti, kui Sul on mõni ägedam profiil, millega oled la vida loca-malt siia elu kogema tulnud.
​
Pealegi, ma arvan, et frustransioon on isiklikuma kogemuse jagamiseks ideaalne teema.
Ma oleme frustratsiooniga tuttavad juba üle kolme kümnendi - palju kauem kui mina ja Human Design.
Enne Human Designi ei osanud ma lihtsalt sellele tundele nimetust anda või siis veelgi enam aru saada, miks ma seda tunnen. Enemasti sai frustratsioon minu jaoks mingisuguse piiritluse alles siis, kui olin jõudnud läbipõlemiseni.

​Vikipeedia ütleb frustratsiooni kohta järgmist:
Frustratsioon on psüühiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne eesmärgi saavutamist, perspektiivituse tunnetamisel. Eesti keeles pakutakse seal vastena välja terminit - takistusäng.
Samuti tuuakse välja, et frustratsioon viib alati agressiivsuseni ja agressiivsus on enamasti tingitud frustratsioonist. Hilisemate teooriate kohaselt võib frustratsioon viia ka õpitud abituse ja depressioonini.
Seal tuuakse välja ka asjaolu, et frustratsioon viib agressiivsuseni, kui ta on tugev ja püsiv või siis tundub frustratsiooni põhjus ebaõiglase või juhuslikuna.

Mina olen frustratsiooni kogenud ennekõike ärritusena.
Ja sellel ärritusel on palju varjundeid - alates kergest rahutusest ja rahulolematusest kuni seisundini, mida ma enamasti nimetan "põleta või kogu küla koos laste ja loomadega maani maha".
See teine radikaalne äärmus on ilmselt ka see, millele viidatakse, kui "agressiivsusele".
Varasemalt, kui asi nõnda kaugele läks, sai selles staadiumis päris ohtralt hävitustööd tehtud - kustutatud e-poode, lõpetatud suhteid ja langetatud paikapanevaid otsuseid.

Olgu siis ennatlikult ära mainitud, et viimasel aastakümnel jäävad tõrvikud enamasti süütamata ning külad laste ja loomadega puutumata, aga kõik vahepealsed staadiumid põhjustavad korralikku sisemist ja välimist hävitustööd küll.

Ma olen ajapikku õppinud oma frustratsiooni küllaltki hästi tundma (aga olgu kohe mainitud, et ega see ei takista mul seda siiski alatasa kogemast).

Seitsmel korral kümnest tekitab mulle frustratsiooni see, kui ma sunnin ennast tegelema millegagi, mida ma teha ei taha. Kahel korral kümnest on see tingitud sellest, et keegi (enamasti mu emotsionaalne Manifestor-laps) sõidab sisse minu voogu. Ehk siis segab mind, kui ma olen millelegi keskendunud - nö oma voos. Ja üks kord kümnest on enamasti parajalt juhuslik - sageli seotud sellega, et ma takerdun mingitesse detailidesse ning ei suuda neid kohe ümber sättida selliselt, et tulem mulle meelepärane oleks ehk siis ei suuda saavutada minu jaoks rahuldustpakkuvat tulemust (minu eripära).

Kui ma saan frustratsioonil kohe sabast kinni, lõpetan oma energia valesse kohta panustamise ning nihutan fookust või panen tossud jalga, lähen jooksma või lihtsalt loodusesse jalutama, olen kohe varsti uuesti voos tagasi.
Aku täis ja silm särab.

Nendel teistel kordadel, kui ma siiski jään oma inimmõistuse (seejuures väga struktureeritud ja hästi argumenteeritud täidetud Mõistuse) või kellegi teise autoriteetset häält uskuma ning sunnin ennast minema kuhugi, kuhu ma ei taha, tegema midagi mida "on vaja" või "peab"  või siis täitma meeltesegaduses antud lubadusi (ja jah - mul on aktiivne see värav, mis ütleb teinekord minu endagi teadmata "jah"), siis eskaleerub asi juba sinnamaale, et kohvi läheb ümber, asjad purunevad, elektroonika streigib ja mina mugin õhtul nisu või šokolaadi (Human Designi tühi Emotsionaalkeskus, "small split" Kõri ja Identiteedi vahel annab ka loogilise selgituse sellele, miks ma ei leia sellele frustratsioonile muud väljundit, pealegi sõltuvuselaadsed lohutustegevused on muuhulgas ka üks põnevatest aktiivse 39. värava kõrvalnähtudest). 

Igatahes - kui ma seda enesevägistamist nüüd visalt ja pikema ajaperioodi vältel edasi teen, läheb põnevaks.

Nagu ma ennegi mainisin, siis olen täheldanud, et minu sisemine frustratsioon väljendub alati väikestes välistes "õnnetustes" - miski puruneb, miski läheb nihu jne. Kui tõmmata siia paralleel Human Designi lähenemisega erinevatele auratüüpidele, siis tundub ka see igati loogilisena.

Mida pikaajalisem frustratsioon on, st mida kauem ma sunnin ennast tegelema kõigega mida peab tegema, aga no kohe üldse ei taha ega jaksa (ning hoian end seeläbi ka tagasi pühendumast sellele, kuhu mu energia tahab vabalt voolata), seda madalamaks muutub minu üldine energiatase ning ajapikku hakkab keha märku andma - haigeks jääma.

Esmased sümptomid on leebed ja vaevumärgatavad - ma ei ei jää magama, ei puhka öösel välja, ärkan väsinuna, lähen paiste, võtan kaalus juurde ning peagi hakkan vahetama hommikuseid ja õhtuseid spordiringe vannis ligunemise või söömise vastu. Siis tekivad mingid kahtlased sümptomid - enamasti on kõike raske seedida (ennekõike elu, mida ma ennast elama sunnin).

Mida kehvemaks muutub füüsiline seisund, seda süngemaks muutuvad mõtted ning meeleolust ei tasu rääkidagi. Varsti on energiat nii vähe, et ma hakkan ignoreerima kõiki ja kõike - natuke siis ennast saboteerivalt eemaldades ennast ka kõigest, mis võiks taas mu akusid laadida.

Ja siis tuleb see, mida defineeritakse läbipõlemisena.
Seisund, kus maailm on sünge, kõik tundub mõttetu ja lootusetuna, mitte midagi ei taha ja absoluutselt mitte miski ei ajenda ennast liigutama ka.
Hirm ja kõige mustemad stsenaariumid ka mitte (eriti, kui sa oled "desire-motivated" tegelane).
Piltlikult öeldes vaatad kuidas maailm sinu silme ees koost laguneb, aga ei jaksa ega taha seejuures midagi selle päästmiseks teha ning popkorni tegemiseks ja elamuse nautimiseks oled ka liiga väsinud.
See on nüüd see koht, kuhu kinni jäädes on lihtne edasi liikuda sügavamasse ja depressiivsemasse seisundisse. Mida ma ilmselgelt ka oma isiklikust kogemusest nõnda hästi tean.

Kui Sa nüüd arvad, et ma kirjeldan Sulle aastatepikkust protsessi, siis hiljaaegu tegin ma selle orienteeruvalt kahe nädalaga läbi. Piisas vaid pühendumisest millelegi "ratsionaalsele" ja vaid nädal hiljem hakkas keha tublisti märku andma. Kaks nädalat hiljem enam voodist välja ei saanud, hulk erinevaid asju olid saanud kannatada (sh minu füüsiline tervis) ning energiatase jõudis igal moel ja tasandil miinusesse.

Mis ongi minu meelest üks suurimaid teadlikkuse kingitusi - Sa ei pääse elu kogemisest, aga saad kogemusi kergemalt ja kiiremalt läbi teha.

Ma olen korduvalt juurelnud selle üle, kas ma olen enda jaoks "valedele" asjadele pühendumise osas nõnda tundlikuks muutunud üksnes seetõttu, et ma olen selle osas nii teadlikuks ja tähelepanelikuks muutunud või saab siin tuua ka mingeid muid paralleele hetkel maailmas toimuvate suuremate muutustega.

On kuidas on, aga frustratsioon ei kao ühe Generaatori elust kunagi, aga läbipõlemist ja depressiooni tasuks ennetada.

Mida ma siinkohal kogemuslikult soovitada oskaksin:

* Õpi kuulama oma keha ja austama oma eluenergiat!
* See, et Sul on palju energiat, ei tähenda seda, et Sa peaksid seda hooletult raiskama! Eriti inimestele ja projektidele, mis tegelikult Sind ei sütita.
* Sakraalne energia otsib pühendumist ja saab selliselt panna lilled kasvama ka näiliselt viljatul pinnasel. Vaata üle, kust Sa energiat saad ja kuhu lekid.
* Kui Sa juba tunned frustratsiooni, siis lõpeta kohe ära misiganes see ka poleks, millega Sa tegeled! KOHE!
* Muusika aitab! Erinevatel puhkudel erinevad sagedused. Suurema ärrituse puhul midagi rahustavat ja kui oled ennast tühjaks jooksutanud, lisa rütmi (eriti, kui Sul on Põrn täidetud).
* Liikumine! Liiguta ennast! Füüsiliselt! Isegi, kui Sa tunned et ei taha ja ei jaksa - alusta väikese jalutuskäiguga. Ürita sellest kujundada endale tervislik rutiin. Liikumine aitab Sul jälle sobivasse rütmi tagasi saada ning annab ka tervisliku väljundi kulutamata jäänud energiale (st väldid lohutussöömist või mistahes muud Sulle omast destruktiivset väljundit).
* Luba endal välja magada.
* Hoolitse oma keha eest! Ja tee seda pühendunult ja hästi!
* Kui frustratsioon on läinud juba punasesse, siis eemaldu. Taaskord - loodus, liikumine ja muusika.
* Enamasti ei ole võimalik kohe ühelt frustreerivalt tegevuselt ümber lülituda teisele, seega õpi tegema pausi.
​* Frustratsiooniga ei tee midagi!
Kaos ja apokalüpsis on garanteeritud. Mida suurem frustratsioon taustal, seda suuremat jama enda ümber kokku keerad. Mitte niivõrd Sina, kui Su energiaväli.
* Ja mis kõige tähtsam - ära ole iseenda orjapidaja!
Armasta ja naudi seda mida teed ning tee seda, mida armastad ja naudid!

Pea silmas, et need soovitused tuginevad praegu minu isiklikul kogemusel (st ka minu suhteliselt täidetud disainil ning visal ja kergesti taastuval 3/5 olemusel). Võimalik, et paljud neist ei pruugi Sind kõnetada, aga kui ka ei midagi enamat, siis aitasid need ehk Sul paremini mõista Generaatorile omast dünaamikat.


​Elena